30.11.2021
See, mis toimub praegu eesti meediaruumis, on kurb ja seda ideaalselt iseloomustavad Valdo Randpere poolt TV3-s öeldud sõnad: „las kärvavad“. Seda fraasi ei mõistnud hukka mitte ükski „salliv“ poliitik, mitte ükski peavooluväljaanne. Vastupidi, võimuerakonna eetika-teoreetik ja haigla eetikanõukogu liige Margit Sutrop viis oma erakonnakaaslase fašismi alla „filosoofilise“ baasi, mille lõppeesmärgi oligi Randpere nii otsekoheselt defineerinud. Las kärvavad vaktsineerimata kaaskodanikud ehk vastaserakonna valijad ehk „ühiskonnaheidikud“, las lämbuvad seal haiglajärjekorra lõpus.
Seega hakkasid poliitikud dikteerima arstidele, keda tuleks päästa ja keda surema jätta. Üheks kriteeriumiks on siin ilmselgelt maailmavaade. Surmasuus abitu inimese järjekorra lõppu saatmine on samaväärne tema tapmisega, kusjuures eriti julmal viisil. Seda taotlevad meie poliitikud, kellega õnneks ei lähe kaasa meie arstid. Ja ei saagi minna, sest head eesti arstid on meie kaitse-, mitte aga surmainglid.
Nüüd aga on randpesutroppide leeriga ühinenud veel üks teoreetik ja peaaegu et praktik. EPL avaldas novembri viimasel päeval loo „PÄEVA TEEMA | Vootele Päi: olin valmis tapma kõige kallimat, loodan, et vajadusel on keegi valmis mulle samaga vastama.“
Iga inimese isiklik lein ja valu on pühad ja ma ei hakka siin puudutama autori kogemust, sest kes ma üldse olen, et hakata arutama nii delikaatseid asju. Kuid loomulikult ei saa aktsepteerida hoiakut „olin valmis tapma“ ja üleskutset „vastata samaga“. Me oleme kaasaegne ühiskond, mitte totalitaarne sekt. Teise inimese tapmine on võigas roim nii inimlikkuse kui ka seaduse seisukohalt ning sellistele üleskutsetele ei peaks olema kohta isegi amoraalses peavoolumeedias mitte. Aga leidus toimetaja, kes seda avaldas. Kes võimaldas lehes, mille nimes on ka sõna „Eesti“, nimetada head eesti naist „lihtlabaseks moraalseks tõpraks“.
Antud loos ongi õõvastav see, et mindi üsna jõhkralt materdama inimest, kel on olemas suur ja raske halastajaõe kogemus, selle eest, et ta esines elujaatava ja inimliku seisukohaga. Vootele Päi kirjutab: „Moonika Helme seisukohta saabki põhjendada ainult kas täieliku empaatia puudumisega või siis tõesti mingisuguse haiglase erihuviga tagada rahavoog neile, kellel on otsene majanduslik huvi sundida elule, mistahes inimliku kannatuse hinnaga.“
Autor on esitletud kui „suhtekorraldaja, endine reformierakondlane“. Nüüd mõelgem: mis suhteid saab korraldada selline inimene? Sellise kõnepruugiga kõlbaks esineda süüdistajana Lintši kohtus. Kas tõesti on härrasmehe jaoks kõige lihtsam viis võita naisoponenti – käratada tema peale, et tal puudub täielikult empaatiavõime, mida Päil endal paistab olevat ülearugi? „Suhtekorraldaja“ ilmselt ei adugi, et „otsene huvi sundida elule“, tõsi küll, mitte majanduslik, on arstide südamesoov ja kohus? Ja kui V.Päi üritaks korrakski proovida enda selga oma süüdistust Moonika Helme aadressil, siis tuleks välja palju loogilisem variant: Päil on mingisugune haiglane erihuvi tagada rahavoog neile, kel on otsene majanduslik huvi sundida surmale.“ Sest erihuvid ja rahavoog, härra Päi, on seal, kus on palgamõrvarid ja mürgitajad. Kõik ülejäänud elanikkond on madalalt tasustatud päästjad, arstid, medõed, ka lihtsalt head inimesed, kes ei lähe mööda hätta sattunud inimesest, nagu ei läinud mööda too 13-aastane Kohila poisike.
Kes annab litsentsi tappa ja kust saab pärast roima tõelist, vettpidavat indulgentsi? Kes saab garanteerida, et kannatava inimese palve halastussurmast ei ole tema mure omakste pärast, kelle elu on paisatud segi, kes iga päev tunnevad kaasa, hoolitsevad, jätavad suure osa oma isiklikust elust kõrvale? Ja kes kirjutaks välja digiretsepti surmale? Kas see keegi ei või eksida? Kas teda ei saa ära osta? Kas lähedaste inimeste motiivid on alati ja ilmtingimata halastus ja kaastunne, aga mitte soov koormast lahti saada või pärandit saada? Saadetakse jalust vanadekodusse, saadetakse jalust ka… Mis olukorda te tahate panna arste, kes võtaksid vastu surmaotsuse või soovitaksid näiteks kohtule surmata inimese? Mida peaksid tundma kohtunikud? Isegi mahalaskjate komandole anti sekka ka paukpadruneid, et keegi ei teaks, kelle kuuli läbi langes surmale mõistetu.
Kui isikliku neeruarsti tõendi abil saab kohtulikust vastutusest vabastatud suurriisuja, kes mõne aja pärast jälle kargab vastuvõttudel nagu noor hirv, lendab helikopteritega ja muudkui võtab osa valimiskampaaniatest, siis kui kindlad me saame olla meie ülikorrumpeeritud võimu tingimustes, et inimesi ei hakata surmama samaväärsete „arstitõendite“ alusel?
Ja kas inimesed tahavad oma sekka „suhtekorraldajatest“ mõrtsukaid?
Kurb ja lõputu näiv masendav kogemus on paljudel meist. Minu ema tahtis, et toome ta haiglast koju, arstid seda ei pooldanud, sest pidasid seda meie pere jaoks liiga raskeks. Aga me tulime toime ja ka ema tuli omamoodi toime. Ta sai veel kuu aega olla omade keskel. Ma lootsin viimse hetkeni ja kutsusin välja kiirabi ööl enne tema lahkumist. Meesvelsker hakkas torisema, naisarst kamandas ta korterist välja. Ja rääkis minuga sosinal, selgitades, et „see on tema viimane võitlus elu eest“ ja „rääkige tasa, sest me ei tea ju, mida ta võib kuulda ja tunda. Mitte keegi ei tea.“
Saage ometi ühest asjast aru: mitte keegi seda ei tea.
Mitte ükski armastav ema maailmas ei palu oma lapsi, et nad talt elu võtaksid. Mitte ükski isa ei taha oma lastele seda taaka nende elu lõpuni. Võib-olla siis, kui ei ole enam ei emasid ega isasid…
Aga mis ma üldse räägin ja kellele. Nagu ei ole endiseid luurajaid, nii ei ole ka endiseid reformierakondlasi.
Aga on täiesti olemas endised inimesed ja nad ei peaks meie suhteid korraldama.
Ivan Makarov