15.11.2021
Alfred Szklarski, armastatud Poola kirjanik, kes võitles saksa anastajate vastu ja võttis osa ka Varssavi ülestõusust, oli 1949. aastal mõistetud kaheksaks aastaks vangi, kuna avaldas lugusid ajalehes Nowy Kurier Warszawski saksa okupatsiooni ajal. Pärast kirjaniku vabanemist olid tema raamatud populaarsed ka Venemaal, kuigi need võrratud reisijutud lausa nõretasid poolakate patriotismist ja venevastasusest. Ka täna Poola ei murdu, see on lootusetu üritus.
Aga 1958. aastal avaldas Szklarski raamatu „Tomek Mustal Mandril“ (Tomek na Czarnym Lądzie), kus ühes episoodis on kirjas: „Algasid pidulikud kõned, ja mida pikemad ja paatoslikumad nad on, seda rohkem meeldivad neegritele.“
Ei pea selle tsiteerimist kohatuks, kuna Poolani jõuab „tühistamiskultuur“ alles siis, kui poolakaid rahvana enam ei ole. Ja see ei juhtu niipea, kuna poolakaid on 40 korda rohkem, kui eestlasi, aga Poola valitsus on 400 korda Eesti omast mõistlikum ja 4000 korda rohkem oma rahva eest väljas.
Häma ühendatud anumad
Ma ei tea, kelleks peavad eestlasi ERR ja Margit Sutrop, aga täna ilmus seal üüratu lugu „Margit Sutrop: pandeemiaolukord eeldab teistsugust eetikat.“ See lugu on nii pikk, et võiks pidada lausa teaduslikuks tööks, kui selle sees poleks valeväiteid, demagoogiat ja eksitavaid andmeid. TÜ eetikakeskuse juhataja, reformierakonna fraktsiooni liige ja Põhja-Eesti regionaalhaigla liige avaldas EPL-is mitu korda arvamust, et vaktsineerimata patsiendid tuleks lükata ravijärjekorra lõppu, põhjendades, miks „ühiskonnaheidikute“ (tema erakonnakaaslase Jürgen Ligi määratlus) elusid tuleks päästa viimases järjekorras, kui üldse. Tegemist oleks puhtal kujul äraproovitud fašistliku praktikaga, kui osa elanikkonnast (juudid, mustlased jne) kuulutatakse mittetäisväärtuslikuks ja aetakse koonduslaagritesse või siis otse ahju. TÜ „eetikajuhiks“ võib ju kasvõi mengelist olla, sest see on ainult teooria, kuid tegevhaigla eetikanõukogu tegevuse näol on tegemist juba praktikaga.
Kuna Sutropi verdtarretavad teoretiseerimised pandeemia tipphetkel jahmatasid paljusid ja reageering oli muidugi võimsalt negatiivne, arvas autor, et mida pikem on iga järgmine kirjutis, seda rohkem õigust talle jääb. Aga sõltub muidugi auditooriumist (vt Szklarski tsitaati selle loo alguses). Kui järjekordne artikkel tähelepanelikult läbi lugeda, siis saab aru, et tavaline poliithäma ja teaduspõhine häma on nagu ühendatud anumad, kus ühte anumasse on lisatud natuke soodat.
Kui ehitada terminite, tsitaatide ja mõttearenduste kleepuv torn valeväidetele ja oimetuks vassitud faktidele, siis juhtub selle ehitisega sama, mis juhtuks siis, kui ehitataks superministeeriumi turbabrikettidest laotud vundamendile. Artikli kunstiline väärtus seisneb autori külmaverelises ja veendunud inimvihkajalikkuses, hegemooni vankumatus usus sellesse, et on olemas ilmeksimatu liberaalfašistlik eliit, perfectus homo, keda tuleb hoida tõuaretuseks ja säilimiseks eesti rahvuse ja keele asemel. Ja see eliit võib tõsimeeli arutleda selle üle, keda meie ühiskonnas jätta arstiabita (sisuliselt tappa) ja keda mitte (ehk jätta ellu).
Vaktsineerimine ei ole ravi, vaid profülaktika
Aga paar näidet Sutropi artiklist. Alustame kurioosumitest. Autor kirjutab: „Nimelt ütleb ravikindlustuse seaduse § 28 lõige 1 järgmist: “Kui kindlustatud isik ei täida arsti või pereõe määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, kaotab ta õiguse ravikindlustushüvitisele seoses haigusjuhtumiga, mille ennetamiseks või mille vastu oli määratud ravi otseselt suunatud.”
Kui vaktsiinid ei ole läbinud piisavalt põhjalikke katsetusi ja patsiendid täidavad praegu katsejäneste rolli, et arstid teeksid kindlaks, missugused vaktsiinid tekitavad rohkem kõrvalmõjusid ja surmasid, ja millised vähem, missugused on mõjuvamad ja millised lausa ohtlikud, kui arstidelt ja teadlastelt laekub iga päev mitu teineteist välistavat ja paanikat külvavat uudist, siis missugusest MEDITSIINILISELT PÕHJENDATUD RAVIST saab üldse juttu vesta? Ja kui süstitakse tervet inimest (haiget ju ei tohi), mis ravile siin apelleeritakse? EPL-i faktikontroll vaevalt et ütleb „vale“, aga rahvas ütleb „häma“. Meditsiiniõiguse õppejõud Ants Nõmper võib ju viidata, et selle paragrahvi alusel „on haigekassal võimalus keelduda ravikulude hüvitamisest, kui patsient ei täida arsti ravijuhiseid“, kuid vaktsineerimine ei ole ju ravi, tegemist on profülaktikaga, mida teostatakse antud juhul kohati ettearvamatute eksperimentaalvahenditega. Mina võtsin endale selle riski, sest usaldan arste ja teadlasi, kes igal juhul teavad antud valdkonnast minust palju rohkem, aga ma sellegipoolest ei arva, et mingi minu ees abi oodanud vaktsineerimata memm peaks nüüd järjekorra lõppu minema. Õnneks ei ole ma Jana Toomi sugulane.
Sassis raamatupidamine ehk juurde luuletatud vaktsiiniaasta
Sutrop kirjutab: „Tervisekassa värske uuringu järgi on perioodil 1.01.2020 – 4.11.2021 haiglaravi vajanud 11 598 inimest, kellest 11 319 (94,7%) on olnud vaktsineerimata. Haiglaravi kulu on olnud kokku 51,65 miljonit, millest 49,28 miljonit (95,4%) on kulunud vaktsineerimata patsientidele.“
Mida sellega öelda taheti? Millele loodeti – et inimene loeb, vangutab pead selliste numbrite peale? Kas teadlasel tõesti häbi ei ole? Mis perioodi on vaadeldud? Alates 1. jaanuarist 2020. a. No et terve 2020. aasta kestel ei tahtnud vastutustundetud eesti antivakserid süsti saada. Aga alles 10. detsembril 2020 ehk aasta lõpus ilmus Delfis lugu „Vaktsiinisaade: millal saab Eestis esimene inimene koroonavaktsiini? Kui palju vaktsiin maksma hakkab?“ Nii et terve 2020. aasta, mida kasutati siin vaktsineerimata patsientide poolt tekitatud kulutustega vehkimiseks, oli üldse vaktsiinivaba, sest vaktsiini veel ei olnudki! Kas on eetiline süüdistada inimesi selles, et nad ei kasutanud vaktsiini, mis polnud veel toodetudki?
Delfi kirjutas möödunud aasta detsembris: „Viimased nädalad on toonud kaasa tormilised vaktsiiniuudised ning lootuse pandeemia lõpust. Esimesed vaktsiinidoosid peaksid eestlasteni jõudma juba uue (2021 – IM) aasta algusest, kuid jätkuvalt on vaktsiiniteemadel palju segast. Kuidas vaktsiin ikkagi nii ruttu valmis sai? mRNA vaktsiine pole varem turule toodud, kuidas me saame olla kindlad nende ohutuses? Miks Pfizeri vaktsiin ei sobi rasedatele? Esimesed vaktsiinikatsed Suurbritannias annavad sõnumeid, et allergikutele vaktsiin ei sobi, kes ja kas peaksid vaktsiini vältima? Miks peab vaktsiine saama kaks doosi? Millised võivad olla vaktsiini kõrvaltoimed? Kas vaktsineerimine tähendab, et ma enam koroonasse ei nakatu või lihtsalt nakatun kergemalt?“
Mis on solidaarsus?
Nii et tegemist on tõsise ja ebaeetilise andmetega manipuleerimisega. Aga Margit Sutrop arvabki, et nüüd maksab „teine“ eetika. Pärast vabas meedias nahutada saamist hakkas ta nüüd rääkima eetika erilistest liikidest: „Mind teeb aga murelikuks, et mitmeid meedias väljendatud ettepanekuid on kritiseeritud kui ebaeetilisi, saamata aru, et katastroofiolukord nõuabki teistsugust eetilist lähenemist. Katastroofimeditsiini eetika lubab piirata inimeste põhivabadusi eesmärgiga hoida ära suurema kahju tekkimine ühiskonna tasandil. Katastroofiolukorras asendub kliinilise meditsiini patsiendikeskne lähenemine rahvatervise raamistikust lähtuva kogukonnakeskse lähenemisega, kus kollektiivsed väärtused (solidaarsus, vastastikusus, turvalisus) kaaluvad üles individuaalsed väärtused (vabadus, autonoomia, privaatsus).“
Raamistik on muidugi võimas kantseliit, aga härra Mauruse majas kardeti seda, et on ähmane, kus lõppeb sotsioloogia ja algab sotsialismus. Aga kui algab demagoogia, kuhu jääb eetika? Vaadake, kui kollektiivsete väärtuste hulka, mis „kaaluvad üles individuaalsed väärtused“, on arvatud ka solidaarsus, siis inimesed arstijärjekorras ilmutavadki solidaarsust, kui ei luba saata järjekorra lõppu hädist individualistist patsienti, keda tahetakse karistada surmaga selle eest, et ta on vaktsineerimata. Solidaarsus tekkib subjektiivsete tegurite – sõpruse, usalduse, hoolimise jne koosmõjus, mitte aga seaduste või ettekirjutuste alusel. Solidaarsus ei ole pealesunnitav (nõukogude ajal sunniti peale solidaarsust Angela Davise, Ameerika neegrite jne suhtes, tulemuseks olid ainult õelad anekdoodid), solidaarsus tõuseb iga inimese tunnetest ja valikutest, nii et kui keegi tahab teha inimeste hukkamist eetiliseks, head nahka sellest ei saa. Ja veel: kui katastroofiolukorras maksab muu eetika (doktor Levin väitis kogunisti, et sõjaolukorra seadused), siis pandeemia harjal veerand miljonit vaktsiinidoosi tuulde lasknud minister Kiik peaks minema mitte erru, vaid kohtu alla. Päris sõja ajal läheks kohe kindlasti seina äärde. Aga parteiline eetikavestja ei kritiseeri ju oma koalitsioonikaaslasi, seda enam kui selleks on olemas vaktsineerimata inimesed. „Las kärvavad“, ütles nende kohta Valdo Randpere, jällegi reformierakondlane.
Eesti arstid ei päästa maailma, Nuustaku on reaalsem
Loomulikult apelleerib Margit Sutrop haiglate ülekoormatusele, põhjendades sellega triaaži vajalikkust: „Seega, kui intensiivravi ressursse (voodeid, personali, seadmeid) on ülimalt piiratult, on eetiliselt põhjendatud anda võimalus pigem vaktsineeritud patsiendile, kuna ta vajab toetavat ravi lühemat aega…“. Aga tehke kiirkorras vajalikud seadmete ja materjalide hanked, leidke ruumid, mida suudetakse teha ka 150 miljoni elaniku ja halbade teedega Venemaal, ärge laske arstidel reisida pandeemia ajal sildi all „Eesti arstid päästavad maailma“ – ärge ajage naerma ja ärge tegelege pakazuhhaga, käige kõigepealt Nuustaku abivajajate juures ära. Tõstke süvaametnike muidusöömise arvelt meditsiinitöötajate töötasu, raisake ükskord rahva raha rahva peale.
Jah, teil on kange kihk mängida jumalaid ja kinkida või mitte kinkida elusid, arendades inimeste ümber sõrme keeramiseks vestlusi eetikast. Paraku allub Margit Sutropi eetika sügavalt korrumpeerunud reformierakonna parteidistsipliinile. Ja siis, kui ma tahtsin leida ka teisi motiive ja tegureid, et saada paremini aru eetikaprofessori motiividest ja ajenditest, ja soovisin tutvuda tema kui riigikogu liikme valimisprogrammiga, selgus, et programm on nüüdseks salastatud.
Mis on antud perekonnaerakonna jaoks äärmiselt iseloomulik.
Ivan Makarov