Venelasel ei ole sünnis olla Eestis vasakliberaal

In Эстония

Eestisse on Venemaalt kolinud juba mitu tuntud inimest, kelle ühiskondlik hoiak ja maailmavaade ei sobinud kokku sealsete võimude omaga. Nad võiksid oma Venemaa kohta progressiivse maailmavaate tõttu olla headeks vahendajateks eestlaste ja siinse venekeelse elanikkonna vahel, kelle märgatav osa on Kremli propaganda mõju all sedavõrd, et on vahel venemaalastestki venemaameelsemad.

Seda näitavad kasvõi Eestis elavate Venemaa kodanike poolne erakordselt kõrge toetusprotsent valimistel Vladimir Putinile ja Jedinaja Rossijale. Sama kehtib ka siinsete valgevenelaste kohta, kes on enamjaolt Aleksandr Lukašenka toetajad.

Kahjuks ei õnnestunud ei Artemi Troitskil ega Andrei Kuzitškinil seda missiooni täita, sest meie kohalik venekeelne meedia nägi nendes kohe tugevaid konkurente ja ruttas meelestama siinseid venelasi nende vastu. See polnud üldsegi raske ülesanne ja „Venemaa reeturid“ olid kohalikus venekeelses inforuumis praktiliselt äranullitud, seega pärast Eesti riigi poolt saadud asüüli pidid nad saama oma arvamuste jaoks varjupaika veel ka eestikeelses meedias ja vasakliberaalsete EV presidentide vastuvõttudel ning Avatud Eesti fondi ettevõtmistel.

Selles poleks midagi hullu, sest nendel on ka eestlastele palju huvitavat öelda, kuid ajakirjanduslik aktivism ja vajadus õpetada on sissesõitnutel tuntud meestel veres, seega ei jäänud nendel mitte midagi üle, kui hakata valgustama eestlasi. Seda on aga uustulnukatel palju raskem teha ja Artemi Troitski, kellele on vastukarva EKRE, mis on muidugi tema õigus, tegi hästi ebaõnnestunud prognoosi, ennustades, et see erakond ei pääse riigikokkugi. Hiljem tunnistas ta erinevalt meie kohvipaksu sotsioloogidest avalikult oma viga.

Andrei Kuzitškin on samuti võimekas arvaja ja laia silmaringiga inimene, kuid ta ikka kipub unustama Suvorovile omistatavat rahvatarkust „mis on venelasele hea, on sakslase jaoks surm“. Samamoodi ei ole kõik venelaste kohta käivad tõed eestlastele vastuvõetavad: kui inimene tuleb riigist, kus on 140 miljonit tema emakeele kandjat, ja tuleb riiki, kus eesti keele kandjaid on kõigest üks miljon, on tema sihik ikka kõvasti paigast ära. Kui ta pole lapsepõlves „Kevadet“ lugenud ega seda filmi näinud, ei saagi ta aru, mis siin toimub. Lihtne tõde seisneb selles, et venelasel ei sobi olla Eestis vasakliberaal, sest see on palju suurema rahva esindaja puhul alati genotsiidihõnguline arvuliselt väiksema põlisrahva suhtes. Kahjuks tulevad Venemaalt Eestisse just vasakliberaalid, sest konservatiivid oma kodu niisama ei hülga, vaid võitlevad selle eest.

Kui muidu sümpaatne ja sõbralik Andrei Kuzitškin saab sellest ükskord aru, siis saavad eestlased endale tõelise sõbra ja liitlase, praegu aga on Eesti tema jaoks umbes nagu nõukogude inimeste jaoks ENSV: nõukogudemaa lääne oaas, kus oli gootikat, inglise kirjatähti, popmuusikat, hõõgveini ja täpilisi Norma kuivainekarpe.

Aga üks Andrei kohanemise märke on see, et tema järjekordne lugu ilmus äsja Maalehes: tuli Eestisse, kirjutas Postimehele, mille vahetas välja EPL-i vastu, siis integreerudes aina sügavamale kohalikku kultuuri kuulis laulu „Sõida maale!“, sai sellest just nii aru ja siin ta siis nüüd on. Tema Maalehes avaldatud artikkel kannab pealkirja „Iga poliitik, kes valjuhäälselt protesteerib maskide kandmise ja sundvaktsineerimise vastu, tõuseb hetkega Eesti venekeelsete valijate seas täheks“.

Andrei Kuzitškin kirjutab: „Kohalike omavalitsuste valimiskampaania tõi sel aastal kaasa üllatuse – Tallinnas ja Narvas asusid venekeelsete valijate häälte eest pearivaalidena võitlusse keskerakond ja EKRE“. Autor nendib, et alles hiljuti „EKRE kehastas venelaste jaoks absoluutset kurjust.“

Siin on muidugi mitu täiesti ravimatut asja: esiteks tavapärane venelaste nimel rääkimine. Võib ju jälle üle korrata, et venelased on vaid üks osa siinsest venekeelsest ühiskonna osast, kuhu on vägivaldselt lülitatud ka ukrainlased, valgevenelased, grusiinid ja muude rahvuste esindajad, kes ei saa siin õppida ega teenindatud olla oma emakeeles ja on venekeelsed asjaolude tõttu ning venestamise tagajärjel. Kuid isegi venelaste kui selliste hulgas on ka aastaid tagasi olnud erinevaid arvamusi erakondadest, ka EKRE-st. Venelased Eestis ei ole mingi komnoorte või našistide üksmeelne jõuk. Teiseks on osal venelastest traditsiooniline eelarvamus ja antipaatia Mart Laari, Isamaa ja reformierakonna suhtes.

Kuid kirss tordil on väide, et igaüks, kes valjuhäälselt protesteerib maskide ja vaktsiinide vastu, on hetkega venekeelsete valijate täht.

Kulla Andrei, esiteks ei tasu defineerida mainitud inimesi keelepõhiselt kui kohtlaseid. Ärge ikka nii üldistage. Ja kaldun arvama, et isegi kui Teie tõstaksite oma valju hääle maski ja vaktsineerimise vastu, kohalike venekeelsete elanike täheks te ikka ei saa. Ei hetke ega aastaga.

Aga proovige järele.

Ivan Makarov

Mobile Sliding Menu