Suured ninad sõidavad tõllas, väiksed ninad känguvad põllul

In Эстония

Käisime eile Elva kandis minu lapsepõlvekodus vana talumeest Antsu vaatamas. Kui ma olin veel koolipoiss ja tema – töökas ja ettevõtlik elurõõmus nooremapoolne mees, käisime koos kalal ja ronisime sellistele ujuvatele rabasaarekestele, et praegu, juba targemas eas, tulevad judinad peale. Aga siis oli hea kindel tunne.

Me polnud teda aastaid näinud ja nüüd õnnestus tuttavate tuttavate kaudu hankida tema telefoninumber. Ants vastas, tundis ära ja oli rõõmus. Kutsus tulla teda vaatama ja me läksimegi kogu perega.

Ta oli ikka täiesti äratuntav – sõbralik ja arukas. Ants oli juba aastaid tagasi leseks jäänud, siis jäi koroona esimese laine ajal haigeks, kuid haiglasse võeti vaid kolmandal katsel, sest kiirabiarstid ikka ei uskunud, et tal on koroona. Kui ta majast välja viidi, kadus mehel pilt kümneks päevaks ära. Õnneks korjati üles ja Ants oli raskes seisundis voodihaige 4 kuud ja nüüdseks on ta kaotanud 20 kilo oma kaalust. Igasugused glamuursed kaalujälgijate saadete juhid ei adu, mida tähendab, kui kaal enam kunagi ei taastu ja keset metsi elaval mehel ei ole jõudu isegi muruniiduki käivitamiseks.

See ongi vahe reaalse  ja illusoorse Eesti elu vahel. Meid pannakse vägisi kaasa tundma võõrastele tugevatele meestele, kes pagevad oma kodumaalt, jättes sinna nõrgad ja väetid, naised ja lapsed, raugad ja sandid. Kes tulevad ja saavad toetusi, prii elamise ja tasuta arstiabi. Aga terve oma elu tööd rüganud eesti mees lahkub kodust põllule surema.

Tagasi sõitsime Tartust läbi, et külastada omaste haudu. Äkki tuli vastu mustade autode kolonn, vilkurid ja antennid ees ja taga. Mitmetonnised rauakolakad kihutasid ühelt mõttetult ürituselt teisele veel mõttetumale üritusele. Sees istus mitusada mõttetut välisvisiiti sooritanud inimene, kes kulutas ära kogu talle eraldatud hiigeleelarve ja nõudis lisagi. Sinna läksid ka meie maksud, sinna nahka läks ka tolle talumehe raha. Põhimõte on selline, et kulutada viimse hetkeni, viimse krossini. Muidu hakkab mõte kulutamata jäänud eurodest painama ja piinama.

Elame imelikul ajal, kui meie riigipiirid on kaitseta, aga ühe euroametniku keha tühisteks vedamisteks läheb vaja tervet salka eriüksuslasi, mitut erivahendeid ja aparatuuri täis hiiglaslikku musta autot. Vahepeal väljutakse, ronitakse rattale, vändatakse pedaale, räägitakse rohepöördest. Kogu etendusele kulub aga tonn bensiini. Ja siis jälle kulgeb soomustatud kolonn mööda Eestit, nagu harilik tuhatjalg Cylindroiulus caeruleocinctus mööda puhast valget lina. Pigistada välja viimse tilgani raha, viimse tilgani tähelepanu. See edevus on üüratu.

Volituste lõppemisel saab Kersti Kaljulaid endale büroo koos nõuniku ja sekretäriga ning tööruumid Kardioru Jääkeldris.

See ei lõppe mitte kunagi.

Nii et hakake juba ehitama kuhugi sinna ka mausoleumi.

Ivan Makarov

Mobile Sliding Menu