Kui me omi ei oska hoida

In Эстония

Kõik, mis on inimesega toimunud elu jooksul, eriti aga tema enda tehtud valikud, avaldavad ta iseloomule ja maailmavaatele tohutut mõju. See käib eriti noorusaastate kohta, kuna on ju hästi teada, et õrnas eas väärkoheldud lapsest võib saada sarimõrvar, et kaasnoorte ajusid pesnud komsomolisekretärist võib sirguda riigikogujast kaabakas, et punkareid ahistanud KGB abilisest võib saada kahe presidendi nõunik ja et hävituspataljoni vabatahtliku pojapojad võivad samamoodi põlata oma rahvast.

See kõik on isegi arusaadav. Arusaamatuks jääb aga see, miks mängivad juba nii ammu taasiseseisvunud Eesti võimus ja meedias nii suurt rolli manalasse läinud okupatsioonirežiimi jäänukid: meie arvamusliidrite ja juhtide hulgas on endiseid parteikomiteede sekretäre, Eesti Vabariigi kukutajate väärilisi järglaseid ning nende väärtuste remiksijaid. Selles mõttes on Karl Vaino küll palju ausam inimene: ta läks siit ära ja tema lapselaps tegi peadpööritavat karjääri Kremli võimustruktuurides. Aga siia jäänud sovetid, keda rahvas julmalt häbistas 1991. aastal, vaatamata sellele, et mingil etapil etendasid nad kogunisti vabadusvõitlejaid, kannavad kusagil sügaval sees hinge laastavat alanduse tunnet. Ja maksavad kätte.

Nendel polnud Eestist kahju, kui nad muutsid meie ülikoole mingiks uutmoodi interliikumise taimelavaks ja kasvatasid üles terve põlvkonna vasakpoolseid estofoobe. Nad kutsusid siia hartlebilaadsete ideoloogiakubjaste armee. Nad mõnitasid avalikult eesti laulu- ja tantsupidusid. Nad laimasid neid toitvat rahvast, päevast päeva tembeldades eestlasi sallimatuteks rassistideks, tehes seda oma seiklushimuliste lõdva kummiga meedialibude vilunud suu läbi. Nendel ei olnud piinlik varastada pankadest kümneid miljoneid dollareid, nagu nad varastasid oma parteipuhvetitest kalamarja. Sest nad täiesti siiralt ei pea lugu rahvast, kes võttis nendelt mõneks ajaks privileegid. Nad on tõesti nördinud: kuidas võib kritiseerida Brüsselist laekuvaid direktiive, sest siis, kui käsud tulid Moskvast, said nad tagada nende täitmist kestvate kiiduavalduste saatel.

Praegu on nii, et neid ühiskonnategelasi, ajakirjanikke, poliitikuid, kes julgevad astuda välja kahe Eestit juhtiva korrumpeerunud erakonna rahvusriiki hävitava ja rahvalt sõnaõiguse võtva poliitika vastu, hakatakse sõna kaudses ja otseses mõttes hävitama. Eetrist ja ekraanilt kaovad eesti muusikud, eestimeelsed ajakirjanikud kaotavad töö, EV Põhiseadusest juhinduvaid poliitikuid laimatakse ja isegi kirikut kallatakse poriga üle.

Kui selles olukorras esineb tõeliselt austatud Poeet avaldusega, mis võimaldab rünnata Eesti üht auväärseimat Lauljat, on see šokk ja pettumus. Delfi-Kroonika+ kirjutab sellest, et „muusik Tõnis Mägi avaldas SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks portaalis Objektiiv ning sotsiaalmeediakanalites videopostituse, milles kutsub inimesi kogunema Vabaduse väljakul toimuvale piirangutevastasele meeleavaldusele. Muusik mainis oma sõnumis ka armastatud kirjaniku Leelo Tungla luuleridu. Selgus aga, et luuletaja käest ei ole tema luuleridade kasutamiseks luba küsitud. “See oli väike ehmatus…” ütles ta telefonikõnes Kroonikale.“

Artikli pealkiri on: „Leelo Tungal Tõnis Mäe üleskutsest: oleks võinud vähemalt öelda, kui minu luuleridu kasutatakse halbadel eesmärkidel.“

Austatud Leelo Tungal, aga kas see, et Teie nägu, Teie luuleridu ja Teie sõnu pööratakse Tõnis Mäe vastu, on siis hea eesmärk? Või Te ei arvanud, et Teile helistanud Margaret Petrova serveerib neid Teie sõnu just nõndaviisi? Tõnis Mägi ütles hiljuti sarnaste meediategelaste palvele vastates: „Delfiga ma ei räägi“. Ei ole minu asi pakkuda Teile lahendusi, kuid fakt on see, et kui Te oleksite vastanud „Kroonikaga ma ei räägi“, ei oleks Teid asetatud Tõnise suhtes vaenulikku konteksti. Ja Teid ennast ei oleks pandud samuti ebamugavusse olukorda, sest kui Teie nime ja nägu asetatakse sedasorti väljaandesse rubriigi „Staarid“ alla, on see minu arvates küll mõnitamine.

Olen istunud koos Teiega Heliloojate Maja muusikakomisjonis – mäletate, seal esines veel üks ansambel, kelle laulu ainetel kirjutasite Te „Noorte Hääle“ jaoks artikli „Ma märgan sind saalis“, kus märkisite irooniaga, et „ei ole meeldiv, kui sind on saalis märjaks tehtud“. Hea arvustus oli, sest grammatikavead stuudios salvestatud lauludes ei peaks esinema. Ma tõlkisin Teie palvel Teie ja Raimo Kangro rockooperi „Põhjaneitsi“ vene keelde. Rein Rannapile tõlkisin Teie tekstidele loodud kantaadi „Sõõm õhku, tükk leiba, klaas vett“, ja see kõlas kolm korda Moskva Estraaditeatris täissaalile Urmas Alenderi, Ruja ja Toomas Rulli noortekoori esituses.

Aga enne kõike seda sain ma üldse teada Teie olemasolust (olin ikkagi nõukogudeaja vene noor) just tänu Tõnis Mäe lauldud ja väiksele plaadile imekombel (nõukogude tsensuur) jäädvustatud Teie sõnadele kirjutatud imelisele eestimeelsele ballaadile, mida olen oma artiklites ka korduvalt tsiteerinud, aga enam ei julge nimetadagi. Äkki peate ka minu eesmärki „halvaks“.

Poeete ikka tsiteeritakse, ja kui tegemist ei ole kommertsreklaamiga, siis keegi pahaks ei pane.

Selles, et laulja tsiteerib oma eelmisel sajandil korduvalt esitatud ja plaadistatud laulu sõnu, mille vastu polnud Teil kunagi vähimatki, ei ole mitte midagi ebaeetilist.

Teie lauluridu ei kasutatud „halbadel eesmärkidel“. Siin on rahvas, kelle muld see on ja kellele need read saidki kirjutatud. Ja ta võikski jääda oma maa peremeheks. Et tema kodudesse ei murraks jälle sisse relvastatud inimesed, nagu juhtus siis, kui Teie kirjutasite oma kuulsad read, ja nüüd juhtub jälle. Et meie kodu ja maad ei kingitaks võõrastele. Et meie ajalugu, elulaadi, traditsioone, keelt ja usku ei mõnitataks.

Jürgen Ligi nimetas Riigikogus esinedes sundvaktsineerimise vastaseid ja muid protestijaid „ühiskonnaheidikuteks“. Valdo Randpere soovis nendele TV3 uudistesaates, et nad sureksid, sest „siis on EKREl vähem valijaid“.

Kui Teie Eesti silmapaistva kirjanikuna ei pea vajalikuks seda hukka mõista, siis see on Teie valik ja õigus. Tõnis Mägi tegi teise valiku ja Teie hääl on nüüd pandud kõlama tema vastu.

Armas Leelo Tungal, nemad erinevalt Tõnisest ei hakka mitte kunagi laulma Teie luulet.

Kui me omi ei oska hoida…

Ivan Makarov

Mobile Sliding Menu