Kolm vägilast ja võimukas naine

In Эстония

Käisin täna Tapa linnas köharohtu ostmas ja ilm oli ilus. Päike paistis, inimesed lahked, kõik vene teenindajad olid südamlikud ja rääkisid head eesti keelt, kassas tegutses kena noor eesti tüdruk, kes oli sorav ja sõbralik, ja ka vanem eesti proua naeratas ja oli igas mõttes tasemel.

Šoppamine lõpetatud, hakkasime sõitma kodu poole. Ja siis naine hüüatas kõrval: vaata, vaata, vägilased! Vajutasin piduritele, Žigull peatus ja ma jäin võlutult vaatama.

Vastu aga vaatas maa sool. Kohalikud tegijad, täiesti reaalsed ja arusaajad inimesed. Selliste peal seisabki kodukant. Nad on kindlasti vaalad, mitte aga haikalad.

Edasi kulges meie tee mööda hästi hoitud siledaid vallateid. Muide, üks kolmest vägilasest – Kalju – ajas kohalikele välja korraliku asfalttee sinna, kus oli alati olnud auk augu küljes. Ja tema tuli ükskord naabrina appi, langetas ja tükeldas hiigelsuure kuivanud kuuse, mille üle ei meie enda jõud ega kasin mootorsaag üle ei käinud. Ohtlik puu oli ja rikkus ka muidu rohelist vaadet. Ja alati, kui mees sõitis oma vana ploomivärvi autokesega mööda, lehvitas. Tegelikult sealkandis kõik naabrid teineteist tervitavad.

Kuidagi hea tunne on. Ja kuigi ma sealkandis ei hääleta, kirjutada ikka võin. Hea oleks, kui maakodus saaks kellegi poole pöörduda.

Ilus ilm, ilus pilt, omad inimesed.

Ivan Makarov

Mobile Sliding Menu