Kertsi, pandeemia ja miljon eestlast Saku suurhallis

In Эстония

Läksin Delfisse ja silmasin uudisteveerus midagi uut. Mis uus see oli? Palun pisut kannatust. Sest muidu päev on nagu päev ikka ja pealkirjadki harjumuspärased, nagu näiteks „Keit Pentus-Rosimannus pole ainus! Need tuntud emmed on samuti beebi kasvatamise töökohustustega ühildanud.“ Loomulikult ei ole ta esimene ega ainus eesti naissünnitaja ja ma loen selliste aktuaalsete lugude puhul läbi ainult pealkirjad. Esimene mõte oli: Mailis Reps on „samuti beebi kasvatamise töökohustustega ühildanud“, ja kuidas veel! Mitte ainult lapsega tööl käimise mõttes, vaid ka muudes asjades kah. On teisigi kokkupuutepunkte: ühel Autorollo, teisel kohvimasin.

Muide, sealsamas oli ka lugu „Endine haridusminister Mailis Reps peab lisaks kriminaalmenetlusele pistma rinda tsiviilhagiga“. Arvatavasti ei jää sellest hagist kivi kivi peale, kui Mailis Reps hoogu võtab ja temaga rinda pistab. Aga Eesti on väike, hagejaid palju. Kohe kõrval pealkiri – „Tallinna abilinnapea on kriminaalkahtluse all? Eha Võrk läks politseinike saatel jutuajamisel.“ E-e-e, mõtlesin. Sealt on puudu üks „e“! Peaks ju olema „jutuajamisele!“ Või ei peaks? Minugi eesti keel ei ole täiuslik ja võin eksida, vene muna ei hakka siin Delfi kana õpetama. Aga see lõputu „Ameerika avastamine“ on tegelikult nii tüütu: no algatati asi, tegemist on ju keskerakondlasega, mõni ime. Kõnnib vabalt ringi, määrab demokraatliku riigi presidenti, kõigil uhkuse pisarad silmis. Mõlemad keskerakondlased: mõni ime siis, et neid saadavad jutuajamistele taserite ja gaasiga varustatud politseinikud. Teine asi, kui politseinikud sikutavad Marko Mihkelsoni Riigikogu pellerist välja, ja uudis sellest asub kusagil meie presidentide rotatsiooni puudutava teate kõrval: üks sisse, teine välja, mõlemaid valvatakse. Oleme rikas riik, miks mitte?

Veel üks uudis samast portsust: hakkasin lugema pealkirja „KLÕPS / Punane pea ei kestnud kaua…“ – ja jõnks käis südamest läbi: kas Marko Mihkelsoni väljamurdmisel Riigikogu bathroom’ist juhtus temaga midagi kohutavat? Või Yana Toom otsustas lõpuks kolida Damaskusesse?! Aga pealkiri oli paraku pikem: „Punane pea ei kestnud kaua: Laura Põldvere võõpas juuksed taas uut värvi.“ Laura Põldvere on maagilise isikupärase ja naiseliku häälega kena noor naine. Las teeb mis tahab, peaasi et mitte seda, mida tegi Shuhada’ Sadaqat. Või siis Sinéad Marie Bernadette O’Connor, vabandust.

Veel üks võimas lugu eelmise kõrval: “Telenaine Anneli Lahe: ainus toimuv retsept nii suhte kui ka kehakaalu hoidmisel on see, et suu tuleb õigel ajal kinni panna.” Ma ei julgeks seda lugeda, mulle piisas pealkirjast: “Ainus toimiv retsept suhte hoidmisel – suu tuleb õigel ajal kinni panna.” Sest selleks, et suu õigel ajal kinni panna, on seda vaja ka eriti õigel ajal lahti teha. Suhte hoidmiseks, nagu seal on öeldud. Ja mida sügavamale metsa, seda rohkem küttepuid: “Kui tihti seksib eesti naine?“, “Keili Sükijaineni toitumishäired…” jne jms.

Kogu sellest informatsioonist hakkas kõht valutama. „Nagu Marko Mihkelsonil seal riigikogus“, tuli pähe ebaviisakas mõte. Ja kohe parandasin ennast: muidugi mitte nagu Mihkelsonil, see oli solidaarsusavaldus Keili Sükijaineniga.

Ja nüüd sellest, mis oli kogu selle pisukese ekskursiooni ajendiks: see uus, mida ma silmasin Delfi uudisteveerus, oli pealkiri „OTSEBLOGI / Kertsi Kaljulaid kutsub rahvast koondisele appi: kõigil eestlastel on kohutavalt hea meel näha sinilõvisid Tallinnas mängimas“.

Ei viitsinud kohe lugeda, sest ei teadnud, kes on Kertsi Kaljulaid ja miks see järjekordne KK kutsub miljon inimest koroonaajal korraga saali, mis mahutab vaid mõni tuhat inimest? Siis avasin uudise, nägin pilti ja sain aru, et keegi paadunud spordifänn on Tokyo olümpiamängudelt tagasi, et siinmail pedaale vändata, suuskadel libiseda ja konisid korjata. Alati pildil, mida ka ei tehtaks. Ja kohe nõustusin sellega, et „kõigil eestlastel on kohutavalt hea meel.“ Et kohutav viisaastak sai läbi.

Isegi võimutruu peavoolumeedia juba leppis oma alateadvuses sellega, et enam sealtpoolt mingit kasu küll ei tõuse. Et kui Äripäeva Meelis Mandel tuleb jälle presidendi vastuvõtule seelikus, võidakse teda sisse mitte lasta või mõni meid erinevusega rikastama tulnud habemik kosib Meelise juba lävepakul. Äraütlemine oleks sallimatus.

Milleks siis näha vaeva endise heategija nime õigesti kirjutamisega. Ikka lõdva randme ja mõistusega edasi!

Ivan Makarov

Mobile Sliding Menu