21.08.2021
Delfinaariumis on järjekordne rassipõhise kroonilise haiguse ägenemine: alles avaldas Kroonika loo „Endla Vaher kokkupuutest rassismiga: lihtne ei ole Eestis olla koos kellegagi, kes ei ole siinsele ühiskonnale omane“. Autori kannatused seisnesid järgmises: “Jah, ma pidin rassismiga kokku puutuma, aga seda ka Prantsusmaal,” meenutas Endla Vaher aega, kui ta oli koos Jean-Baptiste Alaize’iga. “Eestis oli üks väike intsident. Olime Haapsalus ja kõndisime JBga ning 50-60 aastane mees pingi peal ütles, et mine koju tagasi vms. Täpselt ei mäleta, aga asi lahenes. Neid intsidente juhtub igal pool ja mitte ainult Eestis.”
„Üks väike intsident“ annab tegelasele õiguse väita, et kogu Eestis on raske koos teise nahavärviga kaaslasega. Armas Dave Benton esindas Eestit Eurovisioonil, viimasel lauluvõistlusel esindas meie riiki Bentoni tütar. Tore! Aga kui see on rassism, siis hoopis nende inimeste vastu, kes moodustavad Eestis 99,99% elanikkonnast. Aga see, mida seal mingi Haapsalu vana ütles, kellele te võib-olla varba peale astusite, et mine koju tagasi – seda näiteks mina olen enda kohta lugenud keskerakonna parteilehes: et olen siin võõras ja eesti asjad mind ei huvita ja võõrana soovin eesti loodusele hävingut. Ma saan aru, mida silmas peeti, aga ma ju ei tõstnud mingit rahvuspõhist kisa, kuna tean, kuivõrd silmakirjaliku erakonnaga on tegemist. Ma ei samasta Eestit ega eestlasi ei selle väljaande ega selle erakonnaga, nagu ei samasta inimese olemusega tema näol olevat soolatüügast.
Aga Eesti taasiseseisvumispäeva peomeeleolus on EE ajakirjandusmaja järjekordselt rassiliselt ärapööranud: tore artikkel „Mustanahaliste tagakiusamine tuntud ettevõttes. “Hoidke madalat profiili, kui ei taha töötuks jääda” – „Kraft Heinzi endised töötajad seisid aastaid silmitsi ähvarduste ja rassistliku kohtlemisega. Ülemused käskisid neil hoida madalat profiili, kui nad just töötuks jääda ei taha. Kolm mustanahalist Kraft Heinzi endist töötajat on esitanud toidutootja vastu 30 miljoni dollari suuruse hagi, öeldes, et teised töötajad nimetasid neid N-sõnaks ja joonistasid kappidele haakriste. Kui endised töötajad ebainimliku kohtlemisega silmitsi seisid, siis kästi neil hoida madalat profiili. Lisaks survestati neid ka selle osas. Mida täpsemalt kiusatavad üle pidid elama? Loe täpsemalt artiklist.“
Kohe ütlen, et ma ei hakanud maksma selle eest, et lugeda vaeste sissesõitnute kannatustest nende poolt okupeeritud Saksamaal. Mulle piisas sellest, et igaüks nõudis sõna „neeger“ eest 10 miljonit dollarit. Millegipärast meenus kohe Siim Kallas, aga ma ei tea, miks. Kolmkümmend miljonit dollarit kolme peale (на троих) pole paha. Solidaarsusest nende õnnetutega ärgu Delfi töötajad enam Heinzi ketšupit tarvitagu. Ja antagu EEs osa töökohti juba oma kaitsealustele ära, muidu näevad need lugematud toimetused praegu välja nagu KuKluxKlani kahvanägude välibaasid.
Eesti vasakliberaalsed ajakirjandusmajad kasutavad praegu sama propagandat nagu kunagine NLKP KK, mis isegi postmarkidel suutis teha tumedanahalisest sääsest suurt nõukogude elevanti.
Eestis õnneks hoitakse tumedama nahavärviga inimesi pilpa peal. Ivan Makarovi dokumentaalteoses räägitakse, kuidas Tallinna suurlaos anti aafriklaste käsutusse personali duširuum, kuhu kohalikel reatöötajatel polnud asja.
KATKEND RAAMATUST „VENELANE EESTIMAAL“
Öeldakse, et Eestis on kohutav tööjõupuudus ja seetõttu tuleb tuua rohkem inimesi väljastpoolt. See on muidugi ettekääne, et mitte maksta väärilist palka eestlastele ja meie kohalikele venelastele. Meie tööportaalid on muidugi töökuulutusi täis, kuid igale poole peab saatma oma CV ja oodata vastust, mida ei tule ja ei tule. Ma pole saatnud, aga rääkisin vähemalt saja inimesega, kes pole kunagi vastust saanud ja pidid imbuma tööturule tutvuste kaudu. See on nagu „Kuldvasikas“ kirjeldatud Heinrich Maria Sause kannatused nõukogude asutuses “Hercules”, kus sakslane tahtis teha tööd, aga seda talle ei võimaldatud, kuna seal ei töötanud ju keegi: peeti kõnesid ja käidi kursustel ning ülemiste jutule ei saanud üldse. “Bürokratismus!” karjatas sakslane ja läks ärevuses üle raskele vene keelele. Ostap Bender võttis Euroopast saabunud külalisel vaikides käest kinni, viis ta seinal rippuva kaebustekasti juurde ja möirgas nagu kurdile: “Siia! Mõistate? Kasti! Schreiben, schrieb, geschrieben. Kirjutada. Mõistate? Mina kirjutan, sina kirjutad, tema kirjutab. Mõistate? Meie, teie, nemad kirjutavad kaebusi ja panevad sellesse kasti. Panna! Pöördsõna panna. Meie, teie, nemad, panevad kaebusi… Ja keegi ei võta neid välja. Välja võtta! Mina ei võta, sina ei võta…”
Nii on ka Eestis nende CV-de saatmisega – selle vahega, et Heinrich Maria Sausel palk kogu aeg jooksis… Ja mida ma kirjutaksin oma CV-sse? Et olen poole oma elust olnud otse-eetris, oskan teha helikompuutriga uskumatuid asju, rääkida ka angiinist vaevatuna sametise häälega ja tõlkida eesti lehti otse-eetris vene keelde kiiresti ja kokutamata? Et olen töötanud teadurina, lasknud välja plaate, saanud kõrgeid ajakirjandusauhindu ja käinud presidendi vastuvõttudel? Et lubage mulle nüüd armuliselt teie asutuses küpses eas kaste virna laduda? Loomulikult ei saanud ma endale sellist luksust lubada ja kasutasin imelist GoWorkaBit’i teenust, kus sa ei pea enne töösaamist kümnete tööandjate ees striptiisi tegema. See on nagu kohustusteta pooljuhuslik intiimsuhe: täna olete koos, homme ei tunnegi teineteist ega alimente maksma ja oma juhukallima armukadeda kaasa ähvardusi kuulama. Loomulikult ei köitnud 60-aastase hallipäise ja klassikalise vene nimega mehe isegi lepinguta ja ainult üheks päevaks palkamise perspektiiv kohe kedagi, aga lõpuks näkkas: sain transana tööle ühte suurde lattu, kus käisin enam-vähem pidevalt paari kuu vältel. Kuna seal olid põhiliselt naised ja kõhnad mehed, aitasin neil ka nende raskeid kaste kõrgetele riiulitele tõsta ja hindasin oma jõuvarusid natuke üle: tulemuseks oli pool päeva meelemärkuseta kiirabihaiglas ja mõnevõrra rikutud laadijamaine. Kahjuks tuli pauk hetkel, kui ma rääkisin oma naisega ja ta pidi kõike seda kuulma: kuidas raske keha prantsatas krampides põrandale, kuidas ümberringi hakati karjuma, kuidas keegi hüüdis: “Kiirabi! Kutsuge kohe kiirabi!”. See oli juba teine kord elus, kui viimse tilgani tühjakspigistatud organismi tabas kollaps. Kusjuures polegi vahet, kas sa teed füüsilist või vaimset tööd. Aastaid tagasi oli mul kombeks öid vahele jätta: elu on teadagi lühike ja ei tahaks raisata seda norskamise peale – parem on teha vingeid (see tähendab alati põhjalikku ettevalmistust) saateid ja loota, et sind pärast seda mõni kuulaja russofoobiks ei sõima.
Tööliskarjäär oli paraku sisuliselt läbi. Mind toetasid küll sealsed imelised näitsikud, kes minu eest ülemustele kostsid, ja ma suutsin töötada veel kiiremini ja tulemuslikumalt, kuid lõpuks pidin siiski loobuma. Olen nimelt elupõline allergik ja avatavates Hiina kaubaga kastides oli päris palju välismaist tolmu ning mõned esemed olid pakitud kilesse, mis eristas õhku mingit keemiat. Kõik see pani silmadele sellise põntsu, et siiani on nendega probleeme ja vahetevahel tekkivad keha peale kohutavalt sügelevad kublad, sääraseid pole ma eelnevas elus näinudki, ehk ainult tol korral, kui kukkusin herilasepessa peale ega suutnud end kohe humalaväätidest lahti sõlmida (seepärast ma ei mainigi asutuse nime, sest nad suhtusid minusse väga hästi ja usaldusväärse juhutöötajana poleks eetiline neid nimetada, sest äkki võiks see nende huve kuidagi kahjustada). Nagu seda kõike vähe oleks, rebisin reielihase, ja perearst ütles, et lonkan elu lõpuni. Aga ega ma Olümpiale kippugi…
See tööots oli päris hea elukool, kuna just seal puutusin ma kokku Aafrikast pärit inimestega nende siinses töökeskkonnas. Paar sümpaatset noort tumedanahalist meest kandsid asutuse firmarõivastust ja riietusid ümber eraldi ruumis, kus nende kasutada oli ka duširuum, mida ajutine tööjõud – kümme väikest eestlast – kasutada ei saanud. Täiesti võimalik, et aafriklased tegid seal korralikku tööd, kuid just siis, kui neid saadeti meile appi, paistis nende töömissioon küll sotsiaaltöökoha täitmisena. Tulid, tegid natuke midagi, siis istusid kaubaalusele ja süvenesid oma aifoonidesse ning pidasid omavahel pikki vestlusi või siis hoopis kadusid pikaks ajaks. Kord tuli üks nendest minu kõrvale, lõikas lahti minu poolt juba kontrollitud ja punase kleeplindiga suletud kastid, sai siis lõpuks aru, et oli teinud valesti, naeratas ja pani ajama. Teine luges oma kastides kauba üle, pani nad kinni ja kutsus käega viibates mind. “Need kastid on valmis”, ütles ta inglise keeles. “Väga hea!” vastasin. “Need tuleb nüüd ära viia”, jätkas ta. “Tuleb”, nõustusin mina ja eemaldusin, sest äraviimine oli ju iga mehe ja isegi naise enda teha. Ta jättis need kastid kus kurat ja kadus hiigellao avarustesse. Kuid tõelise elamuse saime siis, kui üks meile appi saadetud aafriklane, kellele see ülesanne ilmselt ei meeldinud, hakkas kaugelt tulnud kalli kaubaga kaste kõrgest virnast alla loopima. Meie kandsime neid kaste nagu pilpa peal, tema aga sikutas neid ärritatult ja virutas vastu põrandat nagu Putin teisi judokaid. Mõni nurkapidi vastu põrandat heidetud kast murdus lausa lõõtsaks. Hea, et mees tüdines sellest tegevusest juba mõne minuti pärast – ja rohkem pole me teda näinud. See episood meenutas kangesti inglise kirjaniku H. Rider Haggardi romaanis “Kuningas Saalomoni kaevandused” kirjeldatud stseeni: “Puksiirid tulid viibimata, pikk rodu näotuid lamedapõhjalisi praame järel, millesse laadung hoolimatult kuhja loobiti. Ükskõik mis kastides peitus, läks raginal ja kolinal üle parda: oli seal siis Hiina portselan või riidepallid – kõike koheldi ühteviisi. Nägin, kuidas üks kast nelja tosina šampanjapudeliga tükkideks lendas ning kuidas šampanja valgus kihisedes ja vahutades räpase kaubapraami põhjas laiali. See oli toores raiskamine ja nähtavasti mõtlesid seda ka kahvrid praamil, sest nad leidsid paar terveks jäänud pudelit, lõid neil kaelad maha ja jõid sisu ära. Kuid vahuveinis peituv gaas hakkas neis ootamatult paisuma ja tundes end sellest puhevile minevat, veerlesid nad praamipõhjas ringi, kisendades, et see hea vedelik on „tagati“, see tähendab nõiutud. Ma ütlesin neile, et nad jõid ära valge inimese hirmsaima mürgi ja peavad surema. Paanikas haarasid kahvrid aerud ja paat kihutas kalda poole. Olen kindel, et mitte kunagi elus ei puuduta nad enam šampust.“
Üks minuga koos tööampse teinud tubli noor ukrainlanna tahtis saada seal põhikohaga tööd, seda üritas ka teine ajutine töötaja, kuid nendele öeldi otse: kõigepealt õpi eesti keel ära. Õigustatud nõudmine igatahes, ja kõik sealsed venelastest koosseisulised töötajad rääkisidki soravalt eesti keelt. Ka Lõuna-Ameerikast pärit latinost töötaja. Välja arvatud need toredad Aafrika poisid.