01.09.2021
Alar Karise määramine presidendiks oli oma karikatuursusele ja ebaõiglusele vaatamata siiski ka kergenduseks, sest see igav komöödia ei veninud liiga pikaks, maailm ei naernud Eesti üle liiga kaua ja Kersti Kaljulaid lahkub.
Lahkub tige reisisõltlasest aktivist, kes lõhestas ühiskonda ja – mis oli eriti tüütu – esines regulaarselt abitute grafomaanlike noomivate kõnedega, mida järgmisel päeval analüüsisid aupaklikult õukonnameedia lojaalseimad pojad. Ta oskas külvata tüli ka eestlaste jaoks rõõmsatel ja pühadel tähtpäevadel ning kutsuda sisustama pidustusi naistepeksjat ja küündimatuid midagi kunstilaadset pakkunud taidlejaid. Vähemalt kõnedes on haritud ja soliidne teadlane kohe kindlasti palju riigimehelikum.
President Alar Kariselt ootaks mitte isegi tolerantset suhtumist konservatiividesse, vaid lausa võrdset kohtlemist. Rääkida venekeelse elanikkonnaga vene keeles on presidendi poolt sõbralik žest, aga ühel tingimusel: ei peaks sellega andma signaali, et eesti keelt omandanud vene emakeelega inimesed on teinud midagi valesti või olid liiga püüdlikud. Ei olnud, härra president. Selliseid on siin ikka väga palju ja nemad on võimelised ja võib-olla eelistavadki suhelda Teiega eesti keeles. Ärge palun asetage neid ebamugavusse olukorda. Не подставляйте их, господин президент.
President võiks lõpetada ajast ja arust presidendivastuvõttude traditsiooni. See kallite peokleitide ja pingviininahkade defilee on juba ammu muutunud kollase seltskonnakroonika sündmuseks ja kõigi, enamasti ikka tagasihoidlikult elavate eestimaalaste ees eputamiseks nende raha eest. Ausalt, arutelud kleitide pöörastest hindadest ja roogade ning jookide kirjeldus ei ole selles kontekstis kenad, vaid näitavad, et oma elu Eesti vabaduse nimel ohverdanud inimesed tegid seda selleks, et nõndanimetatud eliit saaks lõbutseda ja eputada oma alamate ees. Roosiaia vastuvõtud on vaba õhu ja roheluse poolest isegi kenad, kuid sinna kutsutud külalised lunastagu oma kutsed ja söögu-joogu seal oma raha eest, nad ei ole ju vaesed inimesed.
K.Kaljulaidi ja tema rännakuid ning enesekiituse kampaaniaid viis aastat teenindanud kantselei, mille niigi kõrgepalgalisi töötajaid kogu aeg veel ka premeeriti, neelab 5 kuni 6 miljonit eurot aastas, seega tuleks see laiali saata ja moodustada tagasihoidlikum apoliitilistest nõunikest ja asjaajajatest koosnev abirühm. Presidendi kantseleid tuleb kindlasti kõrgelt hinnata kõrgetasemeliste reiside ja ekskursioonide korraldamise eest sadadesse huvitavatesse maailma paikadesse, seega tuleks see ametkond pakkuda erastamiseks reisibüroodele ja tagastada sellest saadud raha riigieelarvesse.
President ei peaks tegema ka välisministeeriumi jaoks ootamatuid välisvisiite ega esinema seal meie liitlassuhteid kahjustavate ja Eesti siseasjade probleemseid kohti eksponeerivate avaldustega.
Alar Karis kui teadlasest president võiks pöörata tähelepanu meie kõrgkoolidele ja kasutada oma kogemusi ja mõjuvõimu selleks, et sinna naaseks eesti keel ja seal lõppeks üliõpilastele globalistliku ja liberaalse maailmavaate pealesurumine. Võiks vastata küsimusele, miks välismaalt palgatud õppejõud on ainult ühe maailmavaatega, esindavad seda siin sõjakalt ja sekkuvad pidevalt Eesti siseasjadesse, osaledes propagandas ja heites eesti rahvale ette seda, et eestlased elavad oma põhiseaduse järgi. President võiks süüvida ka sellesse, miks vähemalt 90% eesti meediast on agressiivselt vasakliberaalne, miks peaaegu kogu meie meediat ja kohalikke väljaandeid kamandatakse põhiliselt kahest monopolistist ajakirjandusmajast, miks isegi rahvusringhääling on allutatud ühele maailmavaatele ja seda toetavatele poliitilistele klannidele. See oleks nagu proletariaadi diktatuur revolutsioonijärgsel Venemaal, ainult et veretu.
President võiks avaldada ka oma tundeid seoses sellega, et teda määrasid ausate riigikogu liikmete kõrval ka tuntud korruptandid ja tõenäoliselt ka häbitunde võimetu kleptomaanina välja näiv Mailis Reps. Kas seadust tõsiselt rikkunud inimesed peavad ikka jääma parketikõlbulikeks ja osalema seadusandliku ja täidesaatva võimu teostamises? Missugust usaldust ja lugupidamist võimu suhtes võib sellisel juhul loota rahvalt?
Ja on ekslik rääkida sellest, et presidendivalimised peaksid olema läbipaistvamad. Praegune presidendimääramise viis ei saagi selgineda, kuna seda kala püütakse parteide mudatiikide sogases vees. Presidenti valigu rahvas.
Ja olles õigusega salliv kõigi Eestis elavate vähemuste suhtes, ei tohiks seda teha ühe ehk eesti rahva arvelt.
Ivan Makarov