30.08.2021
On äärmiselt kurb, et Eesti mängis taas kogu maailma ees juba tuttavat näitemängu „Demokraatlik valik on see, kui rahvas (demos) ei vali ja valikut polegi“. Selle ühe kandidaadi valimised on ikka nii haledad, et isegi Venemaa ja Valgevene igavesed juhid naeravad täna pihku.
Tegemist on kuulsa lääne demokraatiamudeli häbistamisega. Oleme juba 30 aastat vabad, kuid meie riigipea valimise mudel on ikka Brežnevi aegne.
Häbi oli ka ajakirjanduse pärast – kui ETV Anna Pihl küsitles enne hääletamist Jüri Ratast, nägi reporter välja nagu agressiivne ja piiratud K.Kaljulaidi groupie, ajades täiesti ulmelist juttu KK pöörasest populaarsusest rahva seas, mis oli riikliku liberaaltelevisiooni jaoks tavapärane, kuid ikkagi täiesti piinlik umbluu. Nagu ka Jüri Ratase hoogne süüdistamine mingis “isiklikus solvumises”, mis oli ikka väga kollase meedia vääriline. Meil on aktivistist riigipea, fake-küsitlusi isegi parlamendis levitavad aktivistist ajakirjanikud ja rahvas, kellele viidatakse vaid siis, kui on vaja sooritada mõni järjekordne avalik vargus.
Alar Karisest, kelle nägu hääletamisprotseduuri kestel vahetevahel naeratas, aga pärast tulemuse väljakuulutamist oli naeratus saarlaste lemmikkala moodi kõver ja lausa nutune, on muidugi kahju, aga eks igaüks peaks ise teadma, millega riskib.
Esimese hääletuse tulemus on kurvastav vaid ühes mõttes: Kersti Kaljulaidil tärkas taas lootus, mis täitumise korral kriipsutaks maha paljud eesti rahva lootused. Sest seni kuni riigipeaks ei trügi Yana Toom, hullemat varianti ju ei ole. Aga see, et mängu võivad lõpuks astuda ka eestimeelsed riigimehed, on ju igati positiivne.