23.08.2021
Täna hommikul olid Tapa Grossi poe esikus seisvad korvkonteinerid pilgeni täis: nendesse oli pistetud mitu puuda kõigile tasuta Tallinna maksumaksjate rahadega trükitud Pealinna ja Stolitsat. Mutikesed kahmasid patakaid lehti mõlemakeelsest korvist – mitte sellepärast, et saabuski helge täiuslik integratsioon, vaid seetõttu, et head naturaalset paberit läheb ikka vaja. Libedad kriidised reklaamilehed ei taha ju ei põleda ega vedelikke imada.
Kuna ees on kohalikud valimised ja keskerakonna võimumonopol EV pealinnas on esmakordselt sattunud ohtu, siis leidus lehtedes ka vastavaid materjale vana plakati vaimus „Sotsialistlik isamaa on ohus!“
Meediaekspert Vitali Belobrovtsev, Tallinna aselinnapea Vadimi isa, on tark ja hea sulejooksuga vaatleja, K.Kaljulaidi asemel ma tema tänast kirjutist ei loeks, muidu võib ta emotsionaalsest ülesköetusest nutma puhkeda. Kuid Stolitsa paberlehes avaldatud pikk kommentaar, mis on võetud sama väljaande telesaatest, on järjekordne tõestus: kes maksab, tellib ka muusika. Ja maksab see, kes võttis vastu tallinlaste raha ja kasutab seda juba aastakümneid enesereklaamiks ja konkurentide materdamiseks. Ehk puhast parteitõugu keskerakondlik linnavõim ja parteimeedia. Nagu kunagine Pravda.
Vitali Belobrovtsevi arvamust on parem lugeda originaalis, aga loo rõhuasutused võin lühidalt esile tuua: Tallinna elanike elukvaliteet ja jõukus on Euroopa keskmisest joovastavalt kõrgem; Mart Laar ja Eerik-Niiles Kross tulistasid pumppüssidest Edgar Savisaare pildi pihta; vaktsiinilao katastroofis on süüdi tehnika, nii et autor ei maini keskerakondlasest terviseministri nimegi; Jüri Ratase valitu Alar Karis on haritud ja eelarvamustevaba teadjamees; Kersti Kaljulaidile on pühendatud miniföljeton. Ja siis saabub EKRE kord…
Kuna EKREt peetakse Tallinnas keskerakonna põhirivaaliks võitluses vene häälte eest, siis Stolitsas kui vormilt munitsipaal-, sisult aga parteilehes pani selle kommentaator ikka kõigist kahuritest: Martin Helme on isamaalasest Reinsalust targem, sest natsionalist Reinsalu „trumpas üle isegi ekreiste“. Et mõlema eesmärk on „haarata võim, ruineerida Tallinna maailm vundamendini välja“. Belobrovtsev võrdleb keskerakonna konkurentide loosungeid bolševike omadega, „ja me teame, kuidas ja millega lõppes nende avantüür“. Autor siiski möönab, et ei võrdle keskerakonna võimu ei asutava kogu ega tsaari võimuga, ja siis hakkab ilkuma teemal, „mida valmistab tallinlaste jaoks peaekreist“: Helme teeb meile maa kohal hõljuvat trammi, tema uutmoodi mõtlevad inimesed lasevad aastaringsele mereliinile „Kesklinn-Kakumäe“ teeneka jäälõhkuja „Suur Tõll“, kellele suure lainetuse korral tuleb appi teenekas allveelaev „Lembit“.
Väga naljakas, eriti nende jaoks, kes jäid uskuma keskerakonna igivana bõliinat Lasnamäe trammist. Aga kõigi Tallinna maksumaksjate poolt rahastatav Savisaare meediaimpeerium teenib ikka erakonda. Seda enam, et selle küna juurde on kogunenud truud parteilased ja nende lähisugulased.
Aga see on ju tavaline keskerakondlus ja selle tavapärane poliitpropagandistlik intsest.