27.09.2021
Eestlastel on vaid kümmekond telekanalit, kus näidatakse põhiliselt välismaa odavat videokraami, ja kui vahel ka midagi väärikamat, siis kümneid kordi ühte ja sama. Vahele näidatakse lobauudiseid. Ja siis veel vasakliberaalsete lambakääridega kohitsetud koomikuid. Ja juba oma ööpottidega stuudiosse ilmuvaid prügimuusika staarikesi. Ja kui ka see kraam on hetkel otsas, siis keegi ikka näitab eestlastele oma naba või muid kehaosi. Siis lõikab sellest tüki ära või siis õmbleb külge. Ja näitab. Et inimesed võrdleksid ja kadestaksid. Üks tingimus: näitaja peab olema kellegi kälimehe endise kaasa endine voodikaaslane või lellepoja tulevase voodikaaslase kunagise intiimpartneri lehma tulevane loomaarst.
Meie häbiväärne Eestit läbi lukuaugu piiluv prügimeedia suhtub eesti vaatajatesse ja lugejatesse nii, nagu nad oleksid mingid pihkuritest ajukääbikud. Loomulikult võib seda täheldada ka teiste maade meedias, kuid vahe seisneb selles, et näiteks venelastel on olemas sajad kvaliteetsed telekanalid, eestlastel aga vaid käputäis kollaseid teletorusid. Ja nad on nii äralagastatud, seal näidatakse selliseid rõvedusi – ja, mis veel hullem, niivõrd perversse psüühikaga tegelasi – et hakkab tõeliselt kahju meie rahvast, kel pole enam emakeelseid meediavalikuid.
Ivan Makarov